Aprillikuu viimasel päeval, kui kõik väikesed midrimaalased olid lasteaia õuealale kogunenud, saabus kohale Väike Nõid. Ta oli veel üsna noor, ainult 127 aastane ja üle kõige armastas ta nõiduda. Ta avastas, et Midrimaa õues polnudki tavalised lapsed, vaid hoopis väikesed nõiad luudadega. Üheskoos oleks ju nii tore veidi nõiduda! Aga… äkki ronis saali aknast välja peonõid, kelle lemmiktegevuseks on hoopis tantsimine ja lausa 365 päeva aastas! Nõiad läksid omavahel vaidlema, kas lapsed tahaksid koos nendega nõiduda või hoopis tantsida. Jagalemise katkestas spordinõia kõlav hääl laste ronimisredelilt langevarju alt. Nõid oli ilmselt lennanud ning maandunud ronimisvõrku ja ukerdas sealt nüüd välja, endal ülisuur jalgpall kaenlas. Tema kutsus väikseid Midrimaa nõidasid jalgpalli mängima. Nüüd vaidles juba kolm nõida. Lõpuks saabus õuele peanõid, kes määras tegevuste järjekorra. Kõigepealt tantsiti üheskoos, siis nõiuti ja lõpuks suundus pikk rongkäik suurtest ja väikestest Midrimaa nõidadest Luunja roosiaeda jalgpalli mängima.
